Minu Õpingud Räpinas: LILLEDE KVALIFIKATSIOON

Lillede klassifikatsioon

1. Mille poolest erinevad üheaastased, kaheaastased ja mitmeaastased lilled üksteisest? Too näiteid.

Rohttaimi liigitatakse eluea järgi: üheaastased taimed, kaheaastased taimed ja mitmeaastased taimed (püsikud). Üheaastane taim on ühe aasta jooksul kasvav, õitsev, seemneid andev ja surev taim. Neid taimi nimetatakse tihti ka suvelilledeks. Näiteks: lõvilõug, petuunia, leeksalvei

Kaheaastasteks nimetatakse taimi, kes esimesel aastal kasvatavad varred ja lehed ning alles teisel aastal õitsevad ning viljuvad. Kaheaastasi lilli loetakse tihti ka suvikute hulka. Näiteks: võõrasema, kelle eluring kestab kaks aastat ning kes esimesel aastal moodustab lehekodariku ning järgmisel aastal õied ja seemned.

Mitmeaastased taimed ehk püsililled on taimed, kelle eluiga on pikem kui 2 aastat. Mitmeaastaseid taimi liigitatakse veel lühiealisteks ja pikaealisteks. Püsilillede hulka nimetatakse sageli ka mitmeid poolpõõsaid. Näiteks: kuldkepp

2. Arutle, mis võib juhtuda, kui lilletaim (ed) istutada ebasobilikule kasvukohale (valgus, mulla viljakus, niiskus). Miks on tähtis taimede kasvukoha nõuetega arvestada? Too näiteid.

Väga tähtis on jälgida, missugused kasvutingimused eri lilleliikidele sobivad. Igal taimel (lilleliigil) on omad kasvutingimused. Õiged kasvutingimused (valgus, mulla viljakus, niiskus) on tähtsateks nõueteks, mis on olulised taimede kasvamiseks, õitsemiseks ja viljumiseks.

Valgus: Osad liigid vajavad oma kasvamiseks ja õitsemiseks palju valgust, teised aga hoopis varjulist kasvukohta. Valgusnõudlike taimede istutamise varjulisse kohta võivad taimed välja venida. Nad võivad õitseda väga väheselt ning isegi nende kasv ja areng võib pidurduda. Kui aga taimed, kes armastavad varjulist kohta ja istutada päikesepaistelisse kohta, võivad nad saada suuri päikesepõletusi. Nende lehed kas närbuvad või tekivad pruunid laigud. Päikesepaistelist kasvukohta nõudvad taimed: raudürdid (Verbena), magunad (Papaver), tsinnia (Zinnia). Poolvarjulist kohta nõudvad taimed: begooniad (Begonia semperflorens). Varjulist kohta nõudvad taimed: lemmmaltsid (Impatiens), pärdiklilled (Mimulas), sinilobeelia (Lobeelia erinus), südajas suutera ( Sutera cordata).

Mulla viljakus: Kui viljakat mulda vajavaid taimi istutada toitainevaesesse mulda, jäävad need nõrgaks ja kiduraks ning on ka erinevatele haigustele vastuvõtlikumad. Kui aga toitainetavaese mullastikuga taimed istutada viljakasse (toitaineterikkasse mulda), siis võib tekkida liiga palju lehemassi, mis omakorda muudab varred nõrgaks ja seega taimed lamanduvad. Mullaviljakuse suhtes nõudlikud taimed: päevalilled (Helianthus), heliotroop (Heliotropium), fuksiad (Fuchsia). Keskmise nõudlikkusega sordid: hostad, priimulad, liatris. Mullastiku suhtes vähenõudlikud liigid: saialill (Calendula officinalis), kosmos (Cosmos), kõrrelised, kukeharjad.

Niiskus: Mõned taimed taluvad mulla läbikuivamist hästi ja taastuvad sellest kiiresti, teistele on see aga hukutav. Näiteks mõned taimed võib peale läbikuivamist ja inetuks muutumist maani maha lõigata. Kastes ning väetades kasvatab taim kiiresti uued võrsed ja õitsevad taas, nendeks lilledeks on näiteks lemmmalts, petuuniad ja lobeeliad. Igal taimeliigil on väljakujunenud suuremad või väiksemad juured, et ennast veega varustada. Kuivemates kasvutingimustes on taime maapealne osa kiduram kui soodsa niiskusega kasvukohas. Liiga väikese või suure õhuniiskuse tagajärjel võivad kultuurid ajutiselt või püsivalt närbuda ja hukkuda. Liiga suur õhuniiskus võib saaki ka oluliselt vähendada. Liigniiskuse tagajärjel võib pidurduda taimede õitsemine ja viljade valmimine ning võib olla probleemiks tolmnemisel ja viljade valmimisel. Liigniiskusega kaasneb väga palju erinevaid taimekahjureid. Niiskust taluvad: võhumõõk, nemeesiad (Nemesia), lemmmaltsad (Impatiens). Vähenõudlikud niiskuse suhtes: priimula, aster. Kuiva mulda taluvad: padipõõsas, kukehari, peiulilled, vilt-ristirohi (Senecio cineraria)

3. Vali enamlevinud sugukondade hulgast 3 huvipakkuvamat. Leia veebist ja/ või raamatutest valitud sugukondade peamisi morfoloogilisi tunnuseid. Koosta võrdlev tabel. Valida saab neid sugukondi, mida pole veel käsitletud. Käsitletud sugukonnad on välja toodud allpool oleval joonisel.

	Palderjanilised (Valerianaceae)	Kõrrelised (Poaceae)	Võhumõõgalised (Iridaceae)
ÕIS	Väikesed lehterjad üksikõied, püstistes õisikutes	On koondunud hulgaõielisteks tähkadeks või pööristeks, väikesed silmapaistmatud	Koosneb kolmest sisemisest püstisest ja kolmest välimisest allapoole rippuvast õielehest mis on karvased
VARS	Kohevalt paiknevad 60 -100 cm kõrgused lehtedega kaetud varred	Silindriline, sõlmevahedes õõnes, võib olla säsikas	Vars lühike ja maaalune, õitsemise ajal vart näha pole
LEHT	Lailantsetjad, lihakad, sinakasrohelised, vastastikused, servast hambulised	Vahelduvad, koosnevad lehelabast ja tupest	Laimõõkjad, talihaljad, kitsasmõõkjad, rihvalised, hallikasrohelised
VILI	seeme	seeme	Sibul, seeme
NÄIDE	Punane kannuslill (Centranthus ruber)	Jänesesaba, itaalia kukeleib, stepirohi, hiidhirss	Võrkjas iiris, Iirise-hübriidid