Minu Õpingud Räpinas: Kõrrelised

Kõrreliste taimede botaaniline iseloomustus

Kõrreliste hulka kuuluvad ainult heinaliste sugukonda kuuluvad, kuiva kasvukohta eelistavad taimed. Aianduses käsitletakse kõrreliste all ka mitmeid nendega väga sarnaseid taimi nagu näiteks loalised (luga, piiphein) , lõikheinalised (tarn), hundinuialised (hundinui). Need täidavad aedade kujundamisel samu ülesandeid, mis suve- ja püsililled.

Tihti kasvavad kõrrelised toitainetevaeses mullas. Enamasti vajavad nad varjulist või poolvarjulist kasvukohta. Päikeselises kohas kaotavad nad oma iseloomuliku kasvukuju ja lehtede värvuse. Samas leidub kõrrelisi, kes kasvavad eriti hästi niiskes mullas. Rammusas mullas aga hakkab kõrreliste taimede lehestik vohama. Kõrrelised võivad väga hästi kasvada ka veekogude ääres. Sellised on näiteks aas-rebasesaba ja keskmine värihein.

Kõrrelised on mitmeaastased rohttaimed. Kõrreliste hulka kuulub aga ka kaheaastaseid taimi, kes esimesel aastal kasvatavad hõreda põõsa ning teisel aastal hakkavad õitsema. Varred on kõrrelistel enamasti silindrilised, tarnadel ka kolmekandiline õõneta ning nõrgalt eristunud sõlmede ja sõlmevahedega. Kõrrelised hargnevad ainult võrsumissõlmekonnas. kohast. Eristatakse tihedaid ja hõredaid põõsaid. Kõrreliste hulgas esineb ka võsundilise haabitusega liike, näiteks amuuri siidpööris. Lehed paiknevad kõrrelistel vastakuti ning koosnevad lehelabadest ja tupest. Õied on koondunud korvõisikuteks või pööristeks. Õied on tavaliselt erksad ja silmatorkavad.

Joonis 1. Hulgaõieline tähk.

Joonis 2. Hulgaõieline pööris.

Kõrrelisi kasutatakse aias anumatesse ja peenardesse istutatuna. Nad on armastatud taimed, sest nad on väga dekoratiivsed ja vähenõudlikud.

Kõrreliste paljundamine

Ilukõrrelisi paljundatakse nii generatiivselt kui ka vegetatiivselt, nagu teisigi rohtseid taimi.

Generatiivne paljundamine

Mõningad kõrrelised moodustavad tihedaid põõsaid ja sellest tulenevalt jääb nende eluiga suhteliselt lühikeseks. Sellised taimed on näiteks aruheinad, moodustades tihedaid puhmikuid. Et nende eluiga pikendada, peaks ette võtma jagamise. Jagamine tuleb ette võtta iga kahe või kolme aasta järel. Kevadel ja suve esimesel poolel õitsevaid kõrrelisi võib jagada nii varakevadel kui ka suve esimesel poolel, enne õitsemist. Selline paljundamise aeg valitakse, sest sügisese jagamise korral ei pruugi taimed hästi juurduda ning võivad talve jooksul hukkuda. Hiljem õitsvate kõrreliste jagamine tuleks ette võtta mai- või juunikuus. Võsundiliste kõrreliste korral on otstarbekam ette võtta hoopis varrepistikutega paljundamise. Pistoksad lõigatakse kesksuvel, pärast uute võsundite tekkimist.

Jagamiseks kaevatakse taim üles ja lõigatakse aianoa abil väiksemateks osadeks. Pistokste lõikamisel kasutatakse oksakääre. Pistoksad peavad olema vähemalt 15 cm pikkused. Jagatud taimele peab jääma terveid juuri ning 2-3 lehte. Jagatud taimed võib kohe kasvukohale istutada. Pistikud juurutatakse enne kasvukohale istutamist juurutuspeenras või pottides, turba ja komposti segus. Jagamiseks valitakse päikeseline päev. Pistikute lõikamise võib ette võtta ka pilvise ilmaga.

Vegetatiivset paljundamist kasutatakse eelõige erinevate kõrreliste sortide paljundamisel (näiteks siidpööris ja helmikas), kuna seemnetega paljundades liigi tunnused uutel taimedel ei esine.

Vegetatiivne paljundamine

Kuna mõned kõrrelised on jagamise suhtes tundlikud ja juurduvad halvasti, tasuks neid seemnetega paljundada. Sellised on näiteks stepirohud ja kaerand. Paljude taksonite külvid tehakse sügisel, kuna nende seemned vajavad paremaks idanemiseks niiskemat mulda. Taimede külvamisel tasuks arvestada ka sellega, et mõned liigid vajavad idanemisel valgust. Samuti võivad taimed idaneda kaua.

Seemnetega paljundatakse peale mitmeaastaste ka üheaastaseid kõrrelisi nagu näiteks jänesesaba ja kanaari paelrohi. Üheaastaste kõrreliste seemned külvatakse samuti sügisel otse peenrasse. Maikuus külvatakse üheaastaste kõrreliste seemned kasvuhoonesse külvikasti, kassetti või väiksemasse potti. Ettekasvatatud taimed istutatakse kasvukohale alles pärast kevadiste öökülmade möödumist, juunikuus.